Refleksioon

Tavaliselt toimub refleksioon aine lõpus, nii ka selles aines.

Minu nõrgad ja tugevad küljed.

Nõrgad küljed:

• liigne enesekriitilisus – tahan kõike väga hästi teha
• oma tööde tegemiste aja planeerimine – oleks igat tegevust võinud kohe tegema hakata

Tugevad küljed:

• sihikindlus
• loomingulisus

Kuidas on minu  mõtted, teadmised ja oskused kursuse jooksul muutunud? Olen saanud sellelt kursuselt uusi mõtteid ja ideid uute keskkondade kohta, mida saan oma õppetöö planeerimisel ja läbiviimisel kasutada. Olen julgem uute keskkondade kasutamise kui varem.

 Mis minu jaoks sellel kursusel töötas ja mis mitte? Sellel kursusel töötas minu jaoks see, et olid olemas tähtajad väikeste nihetega ning see võttis maha tööde esitamise pinge. Hea oli see, et kursusekaaslased ja üleüldse õpingukaaslased on väga loovad ja leidlikud ning jagasid oma inspiratsiooni.

Mis on need aspektid, mille kallal pean veel vaeva nägema? Pean kindlasti vaeva nägema sellega, et aru saada, et mõnda tööd annab ühendada ning kõike ei pea alati uuesti tegema ja jalgratast leiutama.

Õpikeskkonna loomine “4. klassi kodulugu ja rahvuskultuur”

Rühmatöö ülesandeks oli luua õpikeskkond. Otsustasin, et teen selle töö üksinda, sest mul tekkis idee luua veebilehekülg 4. klassis õpetatava aine jaoks. Õpetan 4. klassile koduloo- ja rahvuskultuuri ainet, mis on nüüd juba teist õppeaastat digiväljundiga ehk on seotud IKT lõiminguga. Samas puudub mul aga selle aine õpetamiseks kindla struktuuriga materjal.

Ideeks oli luua veebilehekülg, mis on abiks nii õpilastele kui ka õpetajale. Õpetajal on hea selle materjaliga tundi teha, sest kogu tund on kõikide vahenditega ette valmistatud. Õpilased saavad selle materjaliga parema ülevaate ning seda saavad nad väga hästi kasutada ka siis kui nad tundides puuduvad (spordivõistlustel osalemine, haiguse tõttu puudumine, puhkusereisil olles jne).

Veebilehekülg on eelkõige kasutatav Rapla vesiroosi Koolis, kuid seda saavad kasutada ka kõik teised õpetajad, kes õpetavad koduloo ainet või leiavad mingisuguseid häid meetodeid ja keskkondasid, mida tunnis kasutada.

Olin mitme keskkonna vahel ning valiku tegemine oli keeruline. Valida oli kas Moodle, Weebly või uus Google Sites keskkond. Moodle keskkond tundub minu arvates 4. klassi jaoks keeruline. Weebly keskkonnas on mul 5. Klassi informaatikaõpetuse koduleht üles ehitatud ning sellel keskkonnal on mõned piirangud. Otsustasin uue Google Sites keskkonna kasuks, sest selles on kerge toimetada ja sinna saab ka erinevaid keskkondasid vitsutada üsna kerge vaevagas. Google Sites osutus valituks ka selle tõttu, sest see on mulle juba üsna tuttav, teen praegu ka oma kooli kodulehte just selles keskkonnas.

Loodud õpikeskkonna prototüübi link: https://sites.google.com/view/4kodulugu

Kui olin aluspinna loonud, siis hakkasin mõtlema keskkondadele ja vahenditele, mida hakkan selle veebilehel kasutama. Võtsin ette oma selle õppeaasta õpetaja tööplaani, et vaadata, mida ma eelneval kahel aastal teinud olen. Jagasin materjali 35-ks õppetunniks. Iga õppetunni pikkus on arvestuslikult 45 minutit. Seejärel koostasin tabeli keskkondade jaoks ja tõin välja iga keskkonna plussid ja miinused.

Ülevaade valutud rakendustest ja keskkondadest (plussid ja miinused):  https://docs.google.com/document/d/1uyEtE-lXQycsJRNXKOTIdRx74IwPyRmme1DHrjR8fiI/edit?usp=sharing

Loodud õpikeskkond koosneb 35-st teemast ehk õppetunnist. Igas tunnis on olemas kindlad õppeülesanded koos juhenditega. Iga tunni alguses on olemas ka õpiväljundid, et õpilased teaksid, mida nad tunnis teevad ning mida nad tunni lõpuks oskama peavad. Vitsutasin veebilehele videosid, linke, mängude keskkondasid ja palju muudki. Selle õpikeskkonna tegemine toimub edasi ning seetõttu pole veel kõik tegevused lisatud.

Õpikeskkonna skeem:

Olen saadudu töö tulemusega juba rahul, sest see on see, mida mul on reaalselt vaja ning mida ma saan oma õppetöö planeerimisel kasutada. Nüüd on vaja lihtsalt kiiremas korras kõik teemad sisulise materjaliga katta ning teha vajalikud ülesanded koos õpilaste jaoks arusaadavate juhenditega.

Minu esitlus: https://docs.google.com/presentation/d/1xCo0eK33xBXGtnY5LFlPl8YbVe8nSXXxRt5E7AWuEcA/edit?usp=sharing

 

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2018/10/21/ruhmatood-2018/

Märkmed loengust (02.12.2018) – õpikeskkondade arengutrendid

Horizon Report – hariduse alane uuringutekeskus.

Key Trends Accelerating Higher Education Technology Adoption

Short-Term:

• Growing Focus on Measuring Learining
• Redesigning Learning Sapces

Mid-Term

• Proliferation of Open Educational Resources
• The Rise of Ner Forms of Interdisciplinary Studies

Long-Term

• Advancing Cultures of Innovation
• Cross-Institution & Cross-Sector Collaboration

Viimase aasta tehnoloogia trendid:

• Analytics Technologies
• Makerspaces
• Artificial Intelligence
• Mixed Reality
• Robotics

https://www.nmc.org/nmc-horizon

HITSA tehnoloogiatrendide raport

5 haridust mõjutavat tehnoloogiatrendi:

• asjade internet (kõik võimalikud seadmed, mis on internetti ühendatud)
• virtuaal- ja liitreaalsus
• analüütika ja suurandmed
• tehisintellekt
• turvaline digimaailm

https://www.haridussilm.ee/

Interneti ajalugu (Hasso Tepper’i ettekanne)

• internet on ehitatud olema hajutatud strukutuur
• 2016. üksikud suurtegijad on valdavad
• probleemid:
  • struktuuri haavatavus
  • kasutajate haavatavus
  • (enese)tsensuur
  • privaatsus
  • areng
• konto võidakse sulged, kui sellel on kasutatud näiteks sõna blaclist jne
• W3C – sotsiaalse veebi töögrupi süsteem
• OwnCloud/NextCloud (Dropbox, Google Drive) – Libre Office baasil koostöövõimalus – serverite vahel suhtlemine – oma serveri loomine
• GDPR
• ActivityPub – http://www.w3.org/TR/activitypub/
• Mastodon (Twitter)
• Solid – Tim Bernes-Lee ja MIT koostöö. Sel aastal rahastus ja startup – Inrupt

Viies teema: nutiseadmetel põhinevad õpikeskkonnad

Viimane teema õpikeskondade ja õpivõrgustike aines on seotud nutirakenduste ja nende kasutamisega. Ülesandeks oli katsetada ühte nutirakenduste rattal olevat rakendust. Pika mõtlemise peale otsustasin, et teen selle postituse kokkuvõtteks kirjelduse kahe keskkonna kasutamisest.

RAKENDUSTE KATSETAMINE

Plickers

Veebiaadress: https://www.plickers.com/

Plickers on testide läbiviimise keskkond, mis võimaldab küsimustiku loomist veebis. Seda keskkonda on kasutada hea seal, kus puuduvad võimalused nutiseadmete kasutamiseks. Plickers on hea keskkond koolis tundide rikastamiseks. Keskkonnas on lihtne orienteeruda ning iga ülesanne ja juhis on kenasti lahti seletatud.

On olemas rakendus Android ja iOS seadmetele. Nutiseade on vajalik ainult õpetajal. Õpilastele on vaja välja printida märgid (kaardid), mille abil saavad nad vastata, pöörates märgi õiget pidi. Moodustada saab küsimusi, millel on kuni neli vastusevarianti.

Plickersi abil saab kiiret tagasisidet suurelt õpilaste rühmalt nende teadmiste kohta nii, et nad ei pea olema arvutis ning et nende vastused saaksid koheselt ja automaatselt kontrollitud.

NB! Iga õpilane saab ühe kaardi. Kaardil on nurkade juures number, mis tähendab õpilase numbrit. Üleval oleval olev täht tähendab, seda millise vastuse variandi vastaja on valinud.

Olen aastatid tagasi loonud Plickersi kasutamise juhendi: https://docs.google.com/document/d/1FHtNYPY2YHS2O9bS6HjTkRn2XUiwHWedQ5CAj_vMrGo/edit?usp=sharing

Pilt rakenduse katsetamisest:

Quiver

Veebiaadress: http://quivervision.com/

Olen oma õpilastega seda rakendust kasutanud. Varem oli selle nimetus ColAR Mix. Selle rakenduse abil saab luua 3D kujutisi etteantud piltidest. Rakenduse kasutamine on lihtne:

• ava internetis lehekülg: http://quivervision.com/
• prindi sobiv pilt välja
• värvi pilt
• ava Quiver rakendus telefonis või tahvelarvutis
• mängi – tee oma 2D pildist 3D kujutis

Video Quiver keskkonna kohta:

Pilt Quiveri keskkonna katsetusest:

 

Mõned üldised mõtted nutirakenduste kasutamisest

Mina kasutan oma igapäeva töös väga mitmeid erinevaid nutirakendusi, mis olid olemas ka nutirakenduste ratta peal. 2.klass õpilastega kasutan robootika huviringis hetkel Scratch Jr programmi esimeste programmiribade loomiseks. Oma 4. klassi õpilastega kasutan Kahoot’ ja Padletit ning ka muid rakendusi. Eks rakenduste kasutamine sõltub eelkõige tunni teemast ja eesmärkidest. Ise olen kasutanud võõrkeelte õppimiseks Duolingo keskkonda. Nutirakenduste kasutamine on õppeeesmärgil vajalik, sest sellised keskkonnad muudavad õpilased aktiivsemaks ja nutirakenduste kaudu saab õpilasi suunata ka paremini koostööd tegema. Eelnevatel aastatel kasutasin õpilastega Loquizi rakendust orienteerumiseks. Lisaks on hea rakendus ka Actionbound, kuid kahjuks ei toimi see rakendus hästi vãlistingimustes.

Nutirakenduse rattal olevad rakendused on kõik õpilasi arendavad. Olenneid kasutanud ise ja ka oma kolleegidele õpetanud. Kuna nüüd oli loengus see ratas uuesti teemaks, siis tuletan need keskkonnad kõigepealt iseendale meelde ja siis õpetan ka kolleegidele. Mina soovitan õpilastega katsetada erinevaid rakendusi.

Oma eelmiste õpingute ajal (haridustehnoloogi eriala ümberõpe Tallinna ülikooli Haapsalu Kolledžis) tegin ma nimekirja koos juhistega meie kooli (Rapla Vesiroosi Kool – kuni septembrini oli kooli nimi Rapla Vesiroosi Gümnaasium) 60 kasutatavast rakendusest. https://lytorn.wordpress.com/2016/03/15/rapla-vesiroosi-gumnaasiumi-60-rakendust-appi/. Soovitan julgelt katsetada erinevaid rakendusi.

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2018/11/21/viimane-teema-nutiseadmetel-pohinevad-opikeskkonnad/#comments

Neljas teema: personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

Seekordne postitus on seotud personaalsete õpikeskkondadega. Teoreetilises pooles annan ülevaate sellest, mida õpikeskkonnad endast kujutavad ning seejärel püüan visualiseerida enda personaalset õpikeskkonda.

Kuna tehnoloogia areng on praegusel ajal väga kiire, siis on ilmselge, et samal kiirusel arenevad ka veebikeskkonnad. Web 1.0 on asendunud Web 2.0. Enam ei keskenduta ainult info otsimisele internetist vaid pigem sellele, kuidas sinna luua ja integreerida innovaatilist sisu.  Oluline ei ole enam see, kuidas õpitakse, vaid see, kuidas midagi luuakse. Olulisteks oskusteks on tänapäeval kujunenud suhtlemine ja koostöö.

Wilson, Liber, Johnson, Beauvoir, Sharples & Milligan (2007) on oma artiklis välja toonud selle, et viimaste aastate jooksul on olnud esiplaanil põhiliselt virtuaalse õppimise tehnoloogia arendamine koos tarkvarade ja võtetega, mis on teistsugused ja erinevad eelnevatest õpihaldussüsteemidest. Lisaks erinevatele õpihaldussüsteemidele (näiteks Moodle) on tekkinud mitmed innovaatilised tehnoloogiad, näiteks blogid ja erinevad sotsiaalsed keskkonnad, mis varasemalt olid õppetöös keelatud. Õpetamiseks ja õppimiseks on tänapäeval palju rohkem alternatiivseid võimalusi, mille aluseks on võetud virtuaalsed õpikeskkonnad (Virtual Learning Environment – VLE). Virtuaalsed õpikeskkonnad peavad olema kindlate omadustega ning need peavad suutma integreerida erinevaid võimalusi testide, arutelude ja näiteks esitluste näol. Lisaks on oluline, et need sisaldaksid niiöelda kursuse sisu ja õpilasi (Wilson et al., 2007). Sellistel keskkondadel on olemas nii positiivne kui ka negatiivne pool. Negatiivne on see, et õpilase ja õpetaja suhtlus on raskendatud. Saab ainult kirjalikult teateid edastada. Lisaks peab õpetaja pakkuma selliseid tegevusi, mis õpilasi huvitavad ning samuti peab ka keskkond olema atraktiivne ja huvitav. Enamasti kasutavad õpilased seda õppimiseks ega loo ise midagi uut juurde. (Wilson et al., 2007).

Viimastel aastatel on tekkinud õpikeskkondade kasutamise muutuseid. On hakatud ühendama virtuaalseid õpikeskkondi ja õpihaldussüsteeme, et tekiksid sellised süsteemid, millest saavad enamik inimesi ka kasu. Ajapikku on neid edasi arendatud ning koostöös kasutajatega saavutatud võimalikult head tulemused. Enamasti on virtuaalsed õpikeskkonnad kinnised ning kolmandad isikud neid näha ei saa (Wilson et al., 2007). See on aga tegelikult veidi ärritav ja vastuolus olukestvaõppe strateegia põhimõttega. Algselt oli eesmärgiks luua keskkonnad, millele pääse ligi kogu aeg ning mille materjale saavad kõik ka kasutada. Selline mõtteviis on aga vastuolus eluaegse õppimisega, mida taheti selliste õpikeskkondadega saavutada. (Wilson et al., 2007). Näiteks Moodle keskkonnas on vaja ennast kursustele registreerida ning peale kursuse lõppemist on materjalid tavaliselt suletud ning nendele ei pääse enam ligi.

Kuna virtuaalsed õpikeskkonnad olid suurte vigadega, siis oli eesmärgiks ikkagi õppimine erinevate tehnoloogiate kaudu. Wilson (2007) avaldas uue mudeli tüübi, milleks oli personaalne õpikeskkond (PLE – Personal Learning Environment). Haridustehnoloogia käsiraamat ütleb, et personaalsed õpikeskkonnad on õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega (Väljataga, Pata & Priidik, 2009).  Seega on personaalne õpikeskkond keskkond, mille saab õppija enda jaoks ise kujundada sõltuvalt oma vajadustest, oskustest. Peale seda hakati keskenduma ja erinevate süsteemide ühendamisele. Oluliseks muutus see, et materjalid oleksid kasutajatele kättesaadavad ning et neid oleks võimalik õppimises kasutada. Väljataga, Pata ja Priidik (2009) on öelnud, et personaalseks õpikeskkonnaks või selle osaks võib olla nii digitaalne arengumapp kui ka e-portfoolio.

Wilson ja teised (2007) on oma artiklis välja toonud selle, et personaalsed õpikeskkonnad on küll väga head, kuid eks sealgi keskkonnas on mõned negatiivsed tegursid. Näiteks peavad sellised kekskonnad sisaldama võimalust selle keskkonna kommenteerimiseks või jagamiseks. Lisaks ei tohiks materjal ainult allikatest koosneda, sest selle keskkonna kasutajad ei suudaks saadud infot hallata ja siis kaoks selle keskkonna mõte.

Personaalsed ja virtuaalsed keskkonnad on vajalikud, kuid neid tuleb osata kasutada. Ka praeguse ülikooliõpingute raames kasutame erinevaid õpikeskkondasid. Blogidest saame ülevaate kursusekaaslaste mõtetest ja tehtud töödest. Google Drive keskkonda kasutame failide hoiustamiseks ja ühistööde tegemiseks. Edidaktikumis saame ülevaate oma tehtavatest töödest ja saame ülevaate ka kursusekaaslaste postitustest. Leian, et üksteiselt õppimine on väga suure väärtusega, sest tihti õpitakse üksteise kogemuste kaudu. Seetõttu ongi tänapäeval hea suhtlemisoskus ja ka koostööoskus vajalikud edukateks õpinguteks.

 Kasutatud allikad:

1. Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://dx.doi.org/10.20368/1971-8829/247
2. Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Seekordses ülesandes oli lisaks teoreetilisele poole ka praktiline ülesanne. Tuli mõelda iseenda personaalse õpikeskkonna peale ning proovida seda skeemina visualiseerida. Katsetasin skeemi loomist erinevates keskkondades, kuid lõplik variant jäi draw.io programmis tehtuna. Alguses oli seda programmi keeruline kasutada, kuid kui sain selle kasutamise selgeks, siis selgus, et see programm on väga kasutajasõbralik. Tegelikkuses on selge see, et personaalne õpikeskkond muutub aja mööduders, kuid praegu on see selline.

Minu personaalne õpikeskkond:

Ülesande link: https://opikeskkonnad.wordpress.com/2018/11/06/neljas-teema-personaalsed-ja-avatud-opikeskkonnad/

Kolmas teema: õpihaldussüsteemid

Kolmas teema on seotud õpihaldussüsteemidega (virtuaalsed õpihaldussüsteemid ja õpikeskkonnad). Ülesandeks on katsetada ühe õpihaldussüsteemi või lihtsama virtuaalse õpikeskkonna võimalusi ning proovida seal luua uue kursuse struktuuri loomist (ajakava lehekülg, üleslaetud või lingitud materjal, ülesanded, arutelufoorumi teema jne).

Virtuaalne õpikeskkond: Quizzizz  (https://quizizz.com/)

Otsustasin teha ülevaate Quizizz keskkonnast, sest siiamaani on mul selle keskkonna kasutamisega head kogemused olnud.

Üldine kokkuvõte keskkonnast:

• testide ja viktoriinide loomise keskkond
• töötab ka nutiseadmes (eraldi rakendus)
• võimalik kasutada teiste inimeste poolt loodud teste ja saab teste ka ise luua
• testis saab kasutada valikvastustega küsimusi ning küsimustesse saab lisada ka pilte
• küsimused ei teki kõikidesse arvutitesse üheaegselt ning seetõttu ei teki momenti, kus õpilased saavad üksteise pealt vastuseid maha vaadata
• testi saab jagada koodida ning anda ka koduseks tööks

Mis mulle katsetatud keskkonna juures meeldis?

Mulle meeldib selle keskkonna juures see, et seda on hea kasutada teadmisi kontrollivatel testidel, sest õpilastel ilmuvad ekraanile vastamise ajal erinevad küsimused ja ülesanded, seega on iga õpilase küsimuse järjestus erinev. Võrreldes Kahoot’i keskkonnaga on seda tunnis veidi parem kasutada, sest selle keskkonna kasutamisega ei teki sellis segadust ja kära nagu Kahoot keskkonda kasutades.

Lisaks meeldib mulle veel see, et seda mängu saab mängida klassis koos rühmaga ja anda ka kodutööks. Selleks peab õpetaja jagama õpilastega mängu koodi.

Õpetajale kuvatakse mitu küsimust õpilane on jõudnud vastata ning kui paljud vastused on õiged. Peale iga küsimuse vastamist kuvatakse õpilasele ka edetabel ning mõni naljakas asjakohane meem.

Mis oli katsetatud keskkonna juures ebamugav?

Veidi ebamugav on see, et süsteem lööb õpilastele automaatselt avataride pildid igale kasutajale ning mõnikord ei meeldi õpilastele saadud pildid.

Millised probleemid tekkisid?

Selle keskkonna kasutamisega ei ole mul probleeme tekkinud. Pigem on probleeme olnud kõikuva internetiühendusega, kuid see on omaette probleem.

Kas kasutasin/kasutaksin seda keskkonda oma õpilastega?

Olen kasutanud seda keskkonda oma õpilastega ja kasutan ka edaspidi, sest see on põnev ja õpilasi aktiviseeriv. Enamikele minu õpilastele meeldib selles keskkonnas küsimustele vastata, sest neile meeldivad need meemid, mis peale iga vastuse vastamist tulevad.

Mõned pildi keskkonnast:

Joonis 1. Quizizz keskkonna avavaade enda loodud testidest (mängudest).

 

Joonis 2. Ülevaade mängu sooritanud õpilaste tulemuste tabelist.

 

Joonis 3. Ülevaade antud ülesannetest nii otse (Live) kui ka kodutööd (Homework).

 

Joonis 4. Pilt küsimusest ja vastusevariantidest.

 

Joonis 5. Pilt vastatud küsimusest, saadud punktidest ja meemist.

Mõned näited loodud testidest (andsin kodutööna ja siis saab neid mänge mängida 12. novembrini):

Ava https://join.quizizz.com keskkond ja sisesta mängu kood

• Naljaküsimused – mängu kood on 260808
• Peastarvutamine – mängu kood on 576261
• Mardi- ja kadripäev – mängu kood on 021996

Kodutöö link: https://opikeskkonnad.wordpress.com/2018/10/23/kolmas-teema-opihaldussusteemid/

Õpikeskkonna ja -võrgustiku roll õppeprotsessis

Õpikeskkonna mõiste

Minu jaoks seostub õpikeskonnaga ruum, kus toimub õpetamine ja õppimine. Mulle meeldis Mart Laanpere selgitus õpikeskkonna kohta: õpikeskkond on õppijat ümbritsev füüsiline ja vaimne tegevuskeskkond. Lisaks tõi ta välja selle, et õpikeskkond hõlmab õpetajat/koolitajat koos tema pädevuste ja õpetamiskäsitusega, õppematerjale, õppimis- ja õpetamismeetodeid, õppekava, tehnilisi vahendeid, jms.

Enamasti toimub õpikeskkonna loomine õpetaja ja õpilase koostööl, sest siis pakub see see õpilastele suurema võimaluse loominguliseks tegevuseks. Õpikeskkonna eesmärgiks on õppijate motiveerimine, toetamine ning loova eneseväljenduse võimaldamine.

Õpikeskkonnad jagunevad mitmel viisil. Esiteks on need avatud ja suletud:

• Suletud keskkonnad
  • kolmandate isikute poolt kontrollitav keskkond
  • õpetajate töö lihtsamaks tegemine
  • õppija ei juhi õpiprotsessi kujunemist
• Avatud keskkonnad
  • toetada õppija vajadusi
  • pidevas muutumises
  • õppimine individuaalne

Õpikeskkonda saab liigitada veel ka teiste parameetrite alusel: füüsiline (klassiruum; õuetingimused, veega seotud keskkond jne.); virtuaalne (arvutiprogrammid) ja hübriidne (tegeliku ja virtuaalreaalsuse põimimine).

Mõtted, mis tekkisid lugemismaterjalidega tutvumise järel

Käesoleva raamatu ilmumisest on möödas peaaegu 10 aastat, kuid selles raamatus olevad mõtted on endiselt kehtivad ja ühiskonnas vajalikud. Mõte avatud ja suletud keskkondade kohta on samuti väga hea.

Nii avatud, kui ka suletud õpikeskkondade eesmärk on pakkuda õppijatele mitmekülgseid töövahendeid ja õppimisvõimalusi.

Avatud keskkondade eeliseks on see, et nendes liigub info kiiremini kui suletud keskkondades ning paljud inimesed saavad kellegi poolt loodud materjale laialdaselt kasutada. Samas, mida rohkem materjali, sest halvem on inimesel selles keskkonnas toimetada. Suletud keskkondade eelis on see, et õppetegevust saab hoida kindlates piirides.

Minu senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpetaja kui õppijana

Minu senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õppijana kui õpetajana on väga head ning neid kokkupuuteid on tegelikult päris palju olnud.

Õpetajana on minu valitud e-õpikeskondade kasutamise eesmärgiks õppetundide elavdamine ja õpilaste aktiviseerimine. Õpilastega olen kasutanud väga palju testimiskeskkondasid (Kahoot, Quizlet, Quizizz, Socrative, Nearpod, Plickers jne) ja esitlemise ning rühmatööde tegemise keskkondasid (Google Drive, Padlet, sõnapilvede- ja mõistekaartide loomise keskkonnad). Matemaatikas olen õpilastega kasutanud Miksikese, 10monkeys.com keskkonda ja Nutispordi keskkonda. Loodusõpetuse testid toimuvad enamasti Google Forms keskkonnas. Praegu hakkasin 4.kl loodusõpetuse kasutama ka e-õpikut. Virtuaalseid keskkondasid on tegelikult veelgi rohkem.

Õppijana olen kasutanud samuti e-õppekeskondasid. Olen läbinud mitmeid Koolielu ja HITSA-ga seotud koolitusi, mis on toimunud Koolielu või Moodle keskkonnas. Moodlet olen pidanud eelnevalt kasutama ka oma ülikooliga seotud õpingutes. Praegu on kasutusel ka eDidaktikum ja loomulikult ka oma blogi.

E-õpikeskkonnad on põnevad ning seetõttu püüan neid oma õppetöös veelgi rohkem ja kindlasti ka eesmärgipärasemalt kasutada.

Kasutatud allikas:
•Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut. [PDF, 14,7 MB]

 

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2018/10/09/teine-teema-opikeskkonna-ja-vorgustiku-roll-opiprotsessis/

Analüütiline ja reflekteeriv postitus haridustehnoloogia ajaloo kohta

Artikleid ja raamatut lugedes jäid silma mõned olulised ja huvitavad mõtted. 1833. aastal alustas Babbage (Stephens ja Treays, 1995) oma masina loomist, mida ta nimetas “analüütiliseks masinaks”. Tema masin töötas samal põhimõttel nagu kaasaegne arvuti, kuid loogikalülituste läbimise asemel liikusid kodeeritud andmed läbi hammasrataste. Kahjuks ei jõudnud Babbage seda masinat enne oma surma valmis teha. 1866. aastal loodi masin (Benjamin, 1988), mis õpetas häälima, masina leiutajaks oli Halcyon Skinner. See oli küll masin, kuid see ei õpetanud, see pigem toetas õppimist, kuid ei õpetanud fakte – see masin aga ei andnud tagasisidet õigete ja valede vastuste kohta. 1809. aastal leiutas Skinner sellise masina, mis õpetas lugema. 1911. aastal leiutas Herbert Austin Aikins seadme, mis võimaldas õpetada aritmeetikat, lugemist, häälimist, võõrkeeli, ajalugu, geograafiat ja üldiselt kõiki aineid, kus sai vastata lühikeste vastuste või sümbolite abil. Oluline on veel see, et 1936. aastaks oli kasutusel umbes 700 masinat, mida kasutati hariduslikul eesmärgil. 1926. aasta jaanuaris leiutati masin, mis pidi mõõtma õpilaste intelligentsust intelligentsuse testide abil. Seade toimis valikvastuste põhimõttel ja seadmel oli kaks režiimi: testi ja õpeta. See oli esimene masin, millel oli olemas auhinna funktsioon kommide joaturi näol ja see andis välja komme kui vastused olid õiged. (Benjamin, 1988). Mulle jäi ebaselgeks see, miks tollel ajal keskendusid paljud inimesed tehniliste vahendite loomisele. Nad oleksid võinud teha rohkem omavahel koostööd ning luua korralikke ja vajalikke masinaid, mida oleks saanud veelgi paremini õppetöös kasutada.

Oma kooliajast mäletan seda, et arvutid olid suured ja kohmakad ning väga aeglased. Benjamin (1988) oli selle probleemi ka oma artiklis välja toonud. Ta väitis, et 1970. ja 1980.ndatel aastatel loodud arvutid olid suured ja nendes kasutatavad programmid ei olnud kasutajasõbralikud. Sageli esines ka tehnilisi probleeme, eelkõige oli puudu hariduslikke programme. Samuti olid operatsioonisüsteemid ja rakendused väga keeruliselt üles ehitatud. Personaalarvuteid hakati tootma alles 1977. aastast (Stephens ja Treays, 1995). Enne personaalarvuteid olid olemas ainult suurarvutid, mida kasutati ainult suurtes organisatsioonides, sest need olid väga mahukad ja kallihinnalised. Personaalarvutid muutusid kiiresti populaarseks ning 1980ndate aastate keskpaigast hakkasid arvutid üha pisemaks muutuma ja ka soodsamaks. 1980ndatel aastatel hakati tegema tegema juba selliseid aruteid, mida sai kaasa võtta. Arvutite areng toimus kiiresti, sest juba 1995. oli maailmas kasutusel üle 50 miljoni personaalarvuti. (Stephens ja Treays, 1995). 1975 aastal müüdi esimene kokkupandava ekraani ja klaviatuuriga arvuti, mis kandis nime Altair (Stephens ja Treays, 1995).

Tehnoloogia areng on olnud erinevatel ajastutel erinev, mõnel juhul on see kiiresti toimunud, mõnel juhul mitte. Iga muutus möödub nii tõusude kui mõõnadega. Hea oli see, et loodi uusi masinaid, kuid see tõi kaasa ka probleeme. Meelde jäid kaks võrdlust arvutite revolutsiooni kohta (Molnar, 1997): „õnnetuslik revolutsioon“ ja „mittemõtlevad mehed ja nende mõtlevad masinad“. Ta väitis, et muutuste kokkulangemisel oli mõned olulised tagajärjed ühiskonnale. Ta tõi välja, et majanduses oli üldine heaolu, teaduslikku infot hakkas tulema igalt poolt, tekkis kognitiivne teadusharu ja koolidele kehtestati uued nõudmised (reformid). Minu jaoks oli üllatav see, kui Benjamin (1988) väitis oma artiklis, et 1965. aastal kasutasid pooled Ameerika õpilased tehnilisi õppimisega seotud masinaid ühel või enamal kursusel.

Suureks saavutuseks oli arvutiprogramm PLATO (Molnar, 1997), mis loodi 1946. aastal ning  mida kasutati matemaatikas probleemülesannete lahendamisel. Lisaks pööras PLATO programm tähelepanu õpilaste kirjaoskusele ja võimaldas kasutada kõrgeresolutsioonilist graafikat ja hariduslikku programmeerimiskeelt (Nicholson, 2007). E-õppes on olnud olulisel kohal veebipõhine koostöö, veebikursused, konstruktivistlik ja kognitiivne mudel. Sellest ajast alates püüti luua üha enam uusi ja kasutajasõbralikumaid programme, mida saaks hariduslikul eesmärgil kasutada. Kemeny ja Kurtz (Molnar, 1997) leiutasid kasutajasõbraliku arvutikeele BASIC, mida sai kasutada erinevates õppeainetes erinevatel viisidel. 1970. aastate alguses loodi programmikeel LOGO (Molnar, 1997), mille kaudu püüti kasutajaid julgustada matemaatiliselt mõtlema. Hiljem hakati LOGO programmiga tööd tegema LEGO  ehitusklotside komplektidega.

Uue tehnoloogia kasutuselevõtt tõi koolidesse lisavõimalusi. Näiteks võeti 1970ndatel aastatel kasutusele SOPHIE keskkond (Molnar, 1997), mis aitas õpilastel mõista ja sõnastada nende endi ideid ja mõistmise strateegiaid. Süsteemid muutusid üha keerulisemateks ja kiiresti hakkasid arenema sümbolite süsteem, visualiseerimine ja virtuaalreaalsus.

Põnev ja uus teadmine oli minu jaoks see, et e-õppe ajalugu on kestnud üle 40 aasta (Nicholson, 2007). E-õppe definitsioon pärineb 1960ndatest aastatest. E-õpe hõlmab endas tarkvara kasutamist ja veebipõhist õppimist. Algselt kasutati e-õpet ärivaldkonnas, kõrgemas haridustasemes ja sõjaväelises valdkonnas. Selle teema vastu tekkis mul ka suurem huvi ning võimalusel uurin veel selle teema kohta.

Minu jaoks oli uudne teadmine see, et 1987. aastal leiutasid Robert Tinker (Nicholson, 2007) ja tema meeskond TERCest National Geographics Kids Net (uurimusliku õppe kasutamise keskkond) keskkonna. 1991. aastaks oli seda keskkonda kasutatud juba 6000 klassiruumis ja 72-s riigis. Teine keskkond, mis samal ajal samade isikute poolt loodi oli Global Laboratory Network (osooni, pinnase ja ultraviolettkiirguse radiatsiooni mõõtmiseks), mida kasutasid 11-18 aastased õpilased 61-s riigis.

Suurt tähelepanu pöörati ka pedagoogika arendule. Anderson ja Dron (2011) artikkel käsitles tegelikult seda, mille kohta ma olen varasemalt teadmisi saanud Nad on oma artiklis toonud välja kolme kaugõppe pedagoogika generatsiooni võimalused. Esimese generatsiooni (kognitiivne ja käitumise pedagoogika) kaugõppe tehnoloogiaks oli posti kaudu toimiv kirjavahetus. Teine generatsioon (sotsiaalkonstruktivistlik) hakkas jälgima televisiooni ja raadiot ning filme. Kolmas generatsioon (konnektivism) tutvus interaktiivsete tehnoloogiatega: heli, tekst, video, veeb ja ümbritsev suhtlus. Anderson ja Dron (2011) on välja toonud selle, et kognitiivne ja käitumise pedagoogika keskendus eelkõige sellele, et õppimine on selgitav, praktiline ja uurimuslik. Õpilased konstrueerisid olemasolevatest teadmistest uued teadmised. Õppimine oli enamasti individuaalne, näiteks raamatute lugemine ja filmide vaatamine. Õpetamises kasutatakse näitlikke vahendeid, näiteks salvestised, videod, heli ja pilt. Õpilastele anti valikuid ja õpilased tundsid ennast vabalt. Probleemiks oli see, et õpilastel polnud piisavalt eelteadmisi, mida oma õppimises kasutada. Sotsiaalkonstruktivistlikus pedagoogikas keskendusid Anderson ja Dron (2011) rõhusid sellele, et ühiskonnaliikmed loovad ja kujundavad sotsiaalse tegelikkuse oma igapäevases läbikäimises, ehkki enamasti ei ole nad ise sellest rollist teadlikud. Tähtis roll on teadmistel. Õpetaja on enamasti suunaja, aitaja ja partner, mitte kontrolliv ja domineeriv juht. Tööd tehakse enamasti gruppides. Konnektivismi põhiidee on see, et teadmine on laiali jagatud võrgustikuks põimitud ühenduste vahel ning õppimine seisneb oskuses neid võrgustikke luua ja nendevahelisi piire ületada. Õppijad seavad omale ise eesmärke ja analüüsivad iseennast, oma tugevusi ja nõrkuseid. Oluline on õpitud jagada.

Benjamin (1988) väitis oma artiklis, et masinate massiline leiutamine tõi kaasa ka pahameele ja seda just eelkõige õpetajate hulgas, sest õpetajad kaotasid oma töö. Arvati, et masinad teevad õpetajate eest kogu töö, kuid reaalses elus see nii ei toiminud. Mina ei nõustu sellega, et haridusliku eesmärgiga tehnoloogia arengu tõttu peaksid õpetajad oma tööst loobuma. Õpetaja roll on olla õpilase toeks seadmete kasutamisel.

Loetud artiklitest sain uusi ideid ja mõtteid, millele edaspidi tähelepanu pöörata. Minu jaoks on huvitav saada uusi teadmisi millegi tekkimise või leutamise kohta ning seetõttu uurin kindlasti veel iseseisvalt käsitletud artikleid.

Kasutatud allikad:

• Anderson, T. & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890
• Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.
• Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. Loetud aadressil http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx
• Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1
• Stephens, M. & Treays, R. (1995). Minu sõber arvuti. Vilnius: Alma littera.

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2018/09/16/esimene-teema-ulevaade-haridustehnoloogia-ajaloost/

Õpileping

Esimeseks ülesandeks on vaja koostada õpileping. Õpileping on sisuliselt õppija ja juhendaja vaheline “leping”, mis defineerib kuidas ja mida õpitakse ning kuidas õpitut hinnatakse.

Kuna soovin kursuse Õpikeskkonnad ja -võrgustikud läbida edukalt, siis teen kokkulepped järgnevas viies osas:

Teema – Mida ma soovin õppida? Mis valdkond?

Olen oma töös  ja eelnevates õpingutes kokku puutunud erinevate õpikeskkondadega, osad on olnud avatud ja osa ka suletud. Selle aine raames soovingi saada ülevaadet erinevates võimalustest, mida saaksin oma õppetöö planeerimisel ja läbiviimisel kasutada. Minu jaoks on oluline, et ma saaksin anda uusi teadmisi nii oma õpilastele kui ka kolleegidele.

Eesmärgid – Mis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?

• Esimeseks eesmärgiks on leida oma õpilastele ja kolleegidele sobivaid õpikeskkondi ning õpivõrgustikke, mida nad saaksid kasutada. Seetõttu pean ma neid otsides ja pakkudes silmas pidama kaasaegseid õpikäsitlusi.
• Teiseks eesmärgiks on seostada oma õpinguid igapäevatöö ja tulevase magistritööga, sest siis saan ma keskenduda just sellele teemale, mida mul reaalselt vaja on.
• Kolmandaks eesmärgiks on iseenda arendamine ja oma arengu analüüsimine.

Strateegiad – Kuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?

Minu jaoks on oluline, et ma saaksin uusi teadmisi (loengus kuuldu, kaaslaste öeldu ja kirjutatu) olemasolevate teadmistega siduda. Luban endale, et teen kõik vajalikud kodutööd valmisõigeaegselt ja otsin juurde ka lisateadmisi. Lisaks kodutööde tegemisel luban ma olla loengutes aktiivne kuulaja ja kaasamõtleja.  Kui olen saanud uusi teadmisi, siis jagan neid koheselt oma kolleegidega ja rakendan neid ka ise oma igapäevatöös.

Vahendid/ressursid – Missuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?

• Loen kohustuslikku ja soovituslikku kirjandus.
• Olen aktiivne kuulaja ja saan seetõttu häid mõtteid õppejõududelt, kaasõppuritelt ja kolleegidelt.
• Vajalik on olla kursis ka kaasõppurite blogidega, sest nendest leiab häid mõtteid.
• Tehnoloogilised vahendid.
• Õpikeskkonnad.

Hindamine – Kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?

Kursuse lõpus olen oma eesmärgid täitnud kui:

• olen kursuse lõpuks leidnud ja töösse seadnud enda jaoks sobiva ja töötava õpikeskkonna, või õpivõrgustiku;
• olen kursuse lõpuks julgustanud oma kolleege ja vähemalt 5 kolleegi kasutab minu poolt soovitatud õpikeskkonda;
• olen saanud analüüsida oma arengut antud valdkonnas,

Refleksioon – Mis minu jaoks töötas ja mis mitte? Miks? Mis on need aspektid, mille kallal pean veel vaeva nägema? Mis on minu tugevad ja nõrgad küljed? Mida ma peaksin järgmisena tegema?

Refleksioon toimub aine lõpus. Refleksioonis analüüsin seda, kuidas on minu mõtted, teadmised ja oskused kursuse jooksul muutunud. Lisaks toon välja, mis minu jaoks töötas ja mis mitte ning mis on need aspektid, mille kallal pean veel vaeva nägema. Lisaks toon välja oma nõrgad ja tugevad küljed.

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2018/09/08/esimesed-tegevused-ajaveebi-ulesseadmine-ja-opileping/